14. 15. 16. päev

14. 
Plastplaatide saejälgede lihvimisega saime hommikul jätkata, kuniks teepausi ajal võeti see töö meilt üle. Vaatasin siis töökojas ringi, et mida teised teevad ning millega saaks ise hakkama. Sean nr 2 tegutses CNC pingi juures - tõstis plaadi lauale, vajutas pedaalile, vaakum tõmbas plaadi laua ligi, vajutas teisele nupule ning robot lõikas ilusa augu plaadile sisse. Tundus lihtne, astusin ligi, küsisin, et kas võin proovida ning nii saigi tööots kaaperdatud. Oluline oli roboti töötamise hetkel sensoritest ettepoole mitte astuda. Kui see sai tehtud, siis saime veel veidi pakkida ja lihvida ja spooniserva paigaldada. Kui ka see sai kõik tehtud, siis pandi meid kolanurka korrastama - hoiatasime küll, et kas nad on ikka kindlad, et nad pärast midagi üles leiavad - olemasolevat olukorda peeti hullemaks kui seda mida me suudaks korda saata. Kuna me enamuses riiulis olevatest jups-tükkidest aru ei saanud, et milleks need ja kus neid kasutada võiks, siis panime need lihtsalt kenasti riiulisse ritta.
15.
Täna polnud töökojas mitte midagi teha. Donal nokitses eritellimuse kallal ning kõik teised olid läinud Creative Woodiga sama katuse all oleva firma jaoks objektile mööblit kokku panema. Seega otsustasime teha pöidlaküüdi abil väljasõidu Ashfordi lossi. Eelmisel aastal tunnustati Ashfordi lossis tegutsev hotell maailma parimaks. Pöidlaküüdiga meil taas vedas - saime Westportist otse Ashfordi lossi tagumise värava juurde - sealtkaudu minnes ei pidanud 10 eurost sissepääsupiletit lunastama. Loss ja seda ümbritsev park on imeilusad - loss ise imeilus ning võimsalt suur. Minu jaoks oli aga kõige muljet avaldavam lossi ümbritsev park-mets, ma polnud kunagi nii suuri mände näinud. Natuke oli ka kurb, et ilusaid puid ja metsa saab Iirimaal tulla ainult raha eest vaatama. Lossis on võimalik tegeleda erinevate lõbustustega - saab ratsutada, vibuga märki lasta, tuvisid tulistada ning pistrikukoolis pistrike dresseerida. Nägime ka oma silmaga, kuidas rikkad ameeriklased pisrtikega ringi tatsusid ning neid sinna-tänna lennutasid. Tagasiteel tutvusime lähemalt ka Ashfordi lossi külje all paikneva Congi külaga, kus olid vana kloostri varemed ning selle külge moodne kirik ehitatud. Varemete tagant läks tähistatud metsarada, mida mööda polnud meil kahjuks enam aega minna. Õhtuks olime kokkuleppinud külaskäigu kohaliku eestlase, Inna juurde.
16.
Hommikul oli kartus suur, et taas pole suurt midagi teha. Kartus osutus tõeks, aga kuidagi suutsime tööpäeva lõpuni välja venitada. Alustuseks saime eile valmis tehtud elutoa telekalaual (suur ning väga kole sektsioonkapp/-riiul) teravad servad pehmeks lihvida, aidata see algosadeks lahti võtta ning kumerdada neid servi, millele enne ligi ei pääsenud. Siis saime MDF-plaadi ja soome papi omavahel kokku liimida. Saime jälgida, kuidas Donal uuel köögil kappe, sahtleid, riiuleid jms kokku loeb. Saime köögikappide puitraamidesse käivaid MDF-plaatide servi pehmemaks lihvida. 

Kaheteist- ja kolmeteiskümnes tööpäev

Terve reedese päeva saime teha seda, mida olime eelmine päev alustanud - tugeva surve all kokkupressitud plastikust plaatidel taldlihvijaga saejälgede eemaldamine ning seejärel freesiga serva tegemine. Masendavat liinitööd pehmendas veidi asjaolu, et saime seda teha õues ning väljas oli väga ilus ilm. Kahjuks neid plaate on ühe tööpäeva jagu veel ning teisipäevaks peab kõik valmis olema.

Esmaspäeval õnneks ei pidanudki terve päeva neid plastplaate lihvima ja servi pehmendama - ainult pool päeva. Esimese poole päevast saime klassiruumides kommunikatsioone katvatele kastidele ilusaid värvilisi plaate ette sobitada. Plaadid kinnitusid karkassile spetsiaalsete klambritega ning meie töö oli klambrid panna plaadile kohakuti karkassi vastusega. Samuti saime natuke kaste värviliste plaatidega kaunistada. Pealelõunal saime veidi servi spoonida ning peale seda hakkasime oma lemmikplaate lihvima ja pehmendama. Käsifrees oli ennelõunal kuhugi objektile viidud, seega saime serva lõikamise asemel selle lihvpaberiga õige nurga alla.

reede ja esmaspäev

Meie terve reedene päev möödus kõvast plastist töötasapindade servi lihvides, õnneks oli ilm soe ja seda sai väljas teha.

                                   

Mõõdame õiged kohad kinnituste jaoks

Kaks paneeli tuli ilusti kohakutti sobitada

Sellised lähevad siis seina äärde ja need katavad tööpindade juurde minevaid gaasi ja vee torusid

Monteerisime kokku 6 tükki

Pärastlõuna jätkus jällegi lihvides

                                      

Kolmas nädalavahetus

Turlough House ja selle taga paistab mahajäetud Turlough-i kirik ja ümartorn

Turlough House ehitati 1863-1867 ja kuulus Fitzgerldite perekonnale kuni 1991 aastani, mil riik ostis maja ja seda ümbritsevad alad ning andis selle muuseumile.

Maja ei olnud kahjuks tervenisti ligipääsetav

Ilus söögituba

Raamatukogu

Peamajas polnudki rohkem näha seega läksime modernsesse näituse majja -siin ka polnud suurt näha.
Õlgedest tool ja puidust kolmejalgne tool.

.

Minu lemmik väljapanek, kus 6m2-le on pandud kaks juppi sellist õlgedest nööri.

16.-17. sajandil toimus Iirimaal suur metsade hävitamine erinevatel põhjustel, seega valdav osa igapäevaseid tarbeesemeid oli neil punutud heinast, veel oli kasutatud paju, kanarbikku ja isegi põldmarjavääte.

Üsna nirune puutöölise väljapanek

Meistri tehtud tool vasakul ja talumehe tehtud "võsatool" paremal

Puust ja luust lusikaid

Pühapäeval läksime hoopis rattaga sõitma

Palju ilusaid vaateid

Endine raudteejaam

Kolmas nädalavahetus

Seekord otsustasime avastada lähiümbrust ning käia ära naaberlinnas Castlebaris ning selle lähedal asuvas Iiri muuseumi harus Turloughis, kus tutvustatakse peamiselt maaelu ning sellega seonduvat ajalugu.
Hommikut aga alustasime jalutuskäiguga Westporti kesklinna suunas ning otsisime sobiva koha, kus end einega kostitada. Oktagoni platsi lähedalt leidsime koduse kohviku, millest pool klientuuri olid kohalikud ning teine pool turistid. Koht oli pisike ning tekkis väga õdus olemine sest kõik suhtlesid omavahel aktiivselt ja läbisegi. Ühel hetkel pani aga perenaine muusika kinni ning tuled kustu ja ütles "Nad tulevad". Tulemas oli matuse rongkäik, kõik jäid vaikseks, ei julend enam kahvli ja noaga klõbistada. Jõime vaikselt oma teed ning kuulasime, kuidas kohalikud üritasid rongkäiguliste järgi ära arvata, et keda parasjagu maetakse. Kui leinalised olid möödas, siis jätkus tavapärane sagimine. Järgmine hetk astus sisse aktiivsemat sorti naisterahvas, kes tuli tutvustama "plastic awarenessi" ning sellest tekkis omakorda elevust ja diskussiooni. Kõik see kokku oli meie jaoks elamus omaette.
Castlebari hääletasime. Meiega samal ajal sattus hääletama veidi hipilikuma moega naisterahvas. Kui meil oli õnnestunud küüt leida, siis pressis ka hipi meie sõidule. Meie autojuhiks oli Sheila ning ta oli parasjagu minemas kooriproovi, õhtul toimus neil esinemine Castlebari kirikus. Hipiproua kutsus Sheilat igakuiselt toimuvale naiste empowering üritusele - meeleheitel koduperenaised saavad kord kuus kellegi juures kokku ning ventileeruvad - robustne sisukokkuvõte. Sheila oli nii tore, et viis meid Turloughisse välja.
Muuseum on ainuke Iiri muuseumi haru väljaspool Dublinit. Muuseum asub kunagise Fitzgeraldi perekonnale kuulunud majas ja territooriumil. 'Big house' (meie mõistes nagu mõis) oli ehitatud 1865 viktorian-gooti stiilis ning see oli külastajatele ainult osaliselt avatud - esimesel korrusel 3-4 tuba, ülejäänud majast on kasutusel muuseumitöötajate tööruumidena. Muuseumi näitusesaalide jaoks on parki lisandunud moodne hooneplokk. Kohe muuseumi sisenedes ukse juures tutvustati väga peent pitsikudumise tehnikat - tädikesel oli kümmekond peene pulgakese otsas pooli ning neid ta siis vastavalt etteantud mustrile tõstis edasi ja tagasi. Muuseum paljuski üritab populariseerida unustatud käsitöövõtteid ning selleks korraldatakse seal palju loenguid ja töötubasid:

Näitus ise oli pigem selline harjukeskmine - infot anti edasi võimalikult lihtsalt ja atraktiivselt. Üks suur erinevus on neil võrreldes meie maaeluga - iirlastel ei ole metsa ning puitu, seda pole neil olnud viimased 400 aastat. Metsad läksid Londoni ülesehitamiseks (peale suurt põlengut), laevade ehituseks, vaatide ehituseks ning osalt võeti metsa maha ka seepärast, et revolutsionääridel poleks kuhugi varjuda. Seega enamus punutistest ei ole neil tehtud vitstest vaid heinast. Üheks huvitavaks punutiseks (mida ma ei tea meil olevat) oli neil kanade pesad - kanu pidasid naised ning munade müügist saadud raha eest said nad enda tarbeks kulutada - seetõttu koheldi kanu eriti hästi ning neid peeti meie mõistes luksuslikes oludes. Pühade ja kommete tutvustuse juurest leidsime ka väga sarnase traditsiooni, nimelt teevad ka iirlased 23ndal juunil lõkkeid ning poisid ja tüdrukud kordamööda neist üle hüppavad.
Tagasi Castlebari kõndisime mööda Mayo maakonna kuulsaimat kergliiklusteed - seda kutsutakse roheliseks teekonnaks (Greenway) ning see ühendab viite suuremat asulat - Achilli saart, Mulranny ja Newporti küla ning Westporti ja Castlebari linna. Kergliiklustee on paigutatud vanale kitsarööpmelise raudtee tammile, teekonna pikkus 42 km. Pühapäevaks plaanisimegi rohelise teekonna ratastega läbida. Päev varem olime rattalaenutusega kokkuleppinud, et soovime saada transfeeri Achilli saarele, et sealt siis Newporti vändata. Kohalikud teadjamad olid soovitanud rattad Newporti jätta, kuna Newportist Westporti jookseb kergliiklustee paralleelselt maanteega ning silmailu eriti ei ole. Algul oli soov ka Achilli saarel veidi ringi sõita, kuid seda ei soovitatud rattalaenutajad, kuna ilm oli väga tuuline ja seal pole mugavaid rattateid. Achilli saarel käisime korraks sellegipoolest. Teekond tagasi oli läbi imeilusa maastiku: mäed ja orud ja järved ja meri ja laht ja rand ja karjamaad ja rododendroni tihnikud vaheldumisi. Tee ise oli väga heas korras ning ohutuse tagamiseks mõlemast küljest piirdega piiratud. Kuna rongidele väga järsud tõusud ja langused ei meeldi, siis see asjaolu tegi ka raja meeldivaks ning mitte eriti konte murdvaks. Kui Newportis oli kõht täis söödud, viskasime taas pöidla püsti ning saime ilusti koju.

üheteistkümnes päev/ neljapäev

Täna alustasime päeva hoopis turule minekuga

Sisse astudes tervitas meid kohe  aromaatne mereanni lett

Ruum oli üsna väike - poksitrenni saal

Leidus ka mõningast käsitööd, kuid valdavalt kaubeldi maitsvate koduküpsetistega

Tööle jõudes anti meile tamme prusse lihvida

Lisaks lihvisime maitseaine riiulite plommid siledaks

Järgmisena kinnitasime neile piirded, kasutades klotsi õige kauguse saamiseks

Ja valmis nad saidki - nüüd lähevad need veel lakkimisse

Järgmisena anti meile selliste plaatide pikad servad üle lihvida ja pealmine serv freesida

Kuna materjal oli päris tihke siis jätkus tööd tööpäeva lõpuni- õnneks saime seda teha avatud ukse kõrval ning ilm oli mõnus ja soe

Üheteistkümnes päev

Varem olime välja uurinud, et Wetsportis on turg üks kord nädalas, neljapäeviti ja ennelõunal - nimetavad nad seda Farmers Market. Otsustasime enne tööd sealt läbi jalutada. Kodulehel lisatud selgituse kohaselt pidi see asuma kuskil poksiklubi juures, kvartalite vahelises parklas. Kui olime enda arust õigesse kohta jõudnud, siis ühtegi turulist ma väljas ei näinud ning arvasime, et oleme tünga saanud. Tänaval aga nägime, kuidas üks proua turgu tähistavat silti õhupallidega ehtis ning uurisime siis temalt, et kus siis turg on. Oleme vist liiga eestlased ning eeldasime, et turg on ikka väljas, aga tuli välja, et turgu peetigi poksiklubis - letid kenasti ümber poksiringi sätitud. Müüdi igasugu kraami - ehteid, kunsti, looduslikku kosmeetikat, mereande (terve ruum lõhnas kala järgi), liha ja erinevaid sorti küpsetisi ja hoidiseid. Kostitasime endid apelsinimoosi ja leivaga (sest kõigil saiadel olid rosinad sees ja Kristin ei söö rosinaid :P), millele oli juurde lisatud merevetikaid. Lõunal sai seda kombinatsiooni ka katsetatud ning väga maitsev oli :)
Töö juures saime tammepuidust plankude servi pehmeks lihvida ning maitseaine riiulitel puidust punnid tasapinnaliseks lihvida. Kõrgema osa puupunnist võtsin peitliga ning kuna üks punnidest oli väga lühike, siis murdus seda veidi rohkem ära kui vaja. Donal näitas head nippi, kuidas vana punn eest ära saada, et uus asemele panna - ta uuristas punni sisemusse kuni kruvipeani ning trelli tagurpidi käiguga surus kruvi ülejäänud punni eest ära. Riiulile lisasime juurde ka peenemad pulgad, mille taha maitseainetopsikud saab panna. Ennelõunal saime teha ka natuke servamist ning hingede jaoks auke. Pealelõunal saime tööotsaks suurtele töötasapindadele freesitud serva tegemist. Eelnevalt oli vaja serv saejälgedest puhtaks lihvida - kuna materjal oli raske ja tihe, siis lihvimine oli kõige raskem osa. Freesimine polnud ka lihtne sest väga kergesti võis untsu minna. Olukorra tegi hullemaks ka asjaolu, et kahe korraga töötava tööriista peale lõi pidevalt kaitse välja ning proovi siis sedasi kolmes jupis ühte sirget freesitud sirget joont saada. Seda tööd jätkub meile ka homseks.