Kolmas nädalavahetus

Seekord otsustasime avastada lähiümbrust ning käia ära naaberlinnas Castlebaris ning selle lähedal asuvas Iiri muuseumi harus Turloughis, kus tutvustatakse peamiselt maaelu ning sellega seonduvat ajalugu.
Hommikut aga alustasime jalutuskäiguga Westporti kesklinna suunas ning otsisime sobiva koha, kus end einega kostitada. Oktagoni platsi lähedalt leidsime koduse kohviku, millest pool klientuuri olid kohalikud ning teine pool turistid. Koht oli pisike ning tekkis väga õdus olemine sest kõik suhtlesid omavahel aktiivselt ja läbisegi. Ühel hetkel pani aga perenaine muusika kinni ning tuled kustu ja ütles "Nad tulevad". Tulemas oli matuse rongkäik, kõik jäid vaikseks, ei julend enam kahvli ja noaga klõbistada. Jõime vaikselt oma teed ning kuulasime, kuidas kohalikud üritasid rongkäiguliste järgi ära arvata, et keda parasjagu maetakse. Kui leinalised olid möödas, siis jätkus tavapärane sagimine. Järgmine hetk astus sisse aktiivsemat sorti naisterahvas, kes tuli tutvustama "plastic awarenessi" ning sellest tekkis omakorda elevust ja diskussiooni. Kõik see kokku oli meie jaoks elamus omaette.
Castlebari hääletasime. Meiega samal ajal sattus hääletama veidi hipilikuma moega naisterahvas. Kui meil oli õnnestunud küüt leida, siis pressis ka hipi meie sõidule. Meie autojuhiks oli Sheila ning ta oli parasjagu minemas kooriproovi, õhtul toimus neil esinemine Castlebari kirikus. Hipiproua kutsus Sheilat igakuiselt toimuvale naiste empowering üritusele - meeleheitel koduperenaised saavad kord kuus kellegi juures kokku ning ventileeruvad - robustne sisukokkuvõte. Sheila oli nii tore, et viis meid Turloughisse välja.
Muuseum on ainuke Iiri muuseumi haru väljaspool Dublinit. Muuseum asub kunagise Fitzgeraldi perekonnale kuulunud majas ja territooriumil. 'Big house' (meie mõistes nagu mõis) oli ehitatud 1865 viktorian-gooti stiilis ning see oli külastajatele ainult osaliselt avatud - esimesel korrusel 3-4 tuba, ülejäänud majast on kasutusel muuseumitöötajate tööruumidena. Muuseumi näitusesaalide jaoks on parki lisandunud moodne hooneplokk. Kohe muuseumi sisenedes ukse juures tutvustati väga peent pitsikudumise tehnikat - tädikesel oli kümmekond peene pulgakese otsas pooli ning neid ta siis vastavalt etteantud mustrile tõstis edasi ja tagasi. Muuseum paljuski üritab populariseerida unustatud käsitöövõtteid ning selleks korraldatakse seal palju loenguid ja töötubasid:

Näitus ise oli pigem selline harjukeskmine - infot anti edasi võimalikult lihtsalt ja atraktiivselt. Üks suur erinevus on neil võrreldes meie maaeluga - iirlastel ei ole metsa ning puitu, seda pole neil olnud viimased 400 aastat. Metsad läksid Londoni ülesehitamiseks (peale suurt põlengut), laevade ehituseks, vaatide ehituseks ning osalt võeti metsa maha ka seepärast, et revolutsionääridel poleks kuhugi varjuda. Seega enamus punutistest ei ole neil tehtud vitstest vaid heinast. Üheks huvitavaks punutiseks (mida ma ei tea meil olevat) oli neil kanade pesad - kanu pidasid naised ning munade müügist saadud raha eest said nad enda tarbeks kulutada - seetõttu koheldi kanu eriti hästi ning neid peeti meie mõistes luksuslikes oludes. Pühade ja kommete tutvustuse juurest leidsime ka väga sarnase traditsiooni, nimelt teevad ka iirlased 23ndal juunil lõkkeid ning poisid ja tüdrukud kordamööda neist üle hüppavad.
Tagasi Castlebari kõndisime mööda Mayo maakonna kuulsaimat kergliiklusteed - seda kutsutakse roheliseks teekonnaks (Greenway) ning see ühendab viite suuremat asulat - Achilli saart, Mulranny ja Newporti küla ning Westporti ja Castlebari linna. Kergliiklustee on paigutatud vanale kitsarööpmelise raudtee tammile, teekonna pikkus 42 km. Pühapäevaks plaanisimegi rohelise teekonna ratastega läbida. Päev varem olime rattalaenutusega kokkuleppinud, et soovime saada transfeeri Achilli saarele, et sealt siis Newporti vändata. Kohalikud teadjamad olid soovitanud rattad Newporti jätta, kuna Newportist Westporti jookseb kergliiklustee paralleelselt maanteega ning silmailu eriti ei ole. Algul oli soov ka Achilli saarel veidi ringi sõita, kuid seda ei soovitatud rattalaenutajad, kuna ilm oli väga tuuline ja seal pole mugavaid rattateid. Achilli saarel käisime korraks sellegipoolest. Teekond tagasi oli läbi imeilusa maastiku: mäed ja orud ja järved ja meri ja laht ja rand ja karjamaad ja rododendroni tihnikud vaheldumisi. Tee ise oli väga heas korras ning ohutuse tagamiseks mõlemast küljest piirdega piiratud. Kuna rongidele väga järsud tõusud ja langused ei meeldi, siis see asjaolu tegi ka raja meeldivaks ning mitte eriti konte murdvaks. Kui Newportis oli kõht täis söödud, viskasime taas pöidla püsti ning saime ilusti koju.