14. 15. 16. päev

14. 
Plastplaatide saejälgede lihvimisega saime hommikul jätkata, kuniks teepausi ajal võeti see töö meilt üle. Vaatasin siis töökojas ringi, et mida teised teevad ning millega saaks ise hakkama. Sean nr 2 tegutses CNC pingi juures - tõstis plaadi lauale, vajutas pedaalile, vaakum tõmbas plaadi laua ligi, vajutas teisele nupule ning robot lõikas ilusa augu plaadile sisse. Tundus lihtne, astusin ligi, küsisin, et kas võin proovida ning nii saigi tööots kaaperdatud. Oluline oli roboti töötamise hetkel sensoritest ettepoole mitte astuda. Kui see sai tehtud, siis saime veel veidi pakkida ja lihvida ja spooniserva paigaldada. Kui ka see sai kõik tehtud, siis pandi meid kolanurka korrastama - hoiatasime küll, et kas nad on ikka kindlad, et nad pärast midagi üles leiavad - olemasolevat olukorda peeti hullemaks kui seda mida me suudaks korda saata. Kuna me enamuses riiulis olevatest jups-tükkidest aru ei saanud, et milleks need ja kus neid kasutada võiks, siis panime need lihtsalt kenasti riiulisse ritta.
15.
Täna polnud töökojas mitte midagi teha. Donal nokitses eritellimuse kallal ning kõik teised olid läinud Creative Woodiga sama katuse all oleva firma jaoks objektile mööblit kokku panema. Seega otsustasime teha pöidlaküüdi abil väljasõidu Ashfordi lossi. Eelmisel aastal tunnustati Ashfordi lossis tegutsev hotell maailma parimaks. Pöidlaküüdiga meil taas vedas - saime Westportist otse Ashfordi lossi tagumise värava juurde - sealtkaudu minnes ei pidanud 10 eurost sissepääsupiletit lunastama. Loss ja seda ümbritsev park on imeilusad - loss ise imeilus ning võimsalt suur. Minu jaoks oli aga kõige muljet avaldavam lossi ümbritsev park-mets, ma polnud kunagi nii suuri mände näinud. Natuke oli ka kurb, et ilusaid puid ja metsa saab Iirimaal tulla ainult raha eest vaatama. Lossis on võimalik tegeleda erinevate lõbustustega - saab ratsutada, vibuga märki lasta, tuvisid tulistada ning pistrikukoolis pistrike dresseerida. Nägime ka oma silmaga, kuidas rikkad ameeriklased pisrtikega ringi tatsusid ning neid sinna-tänna lennutasid. Tagasiteel tutvusime lähemalt ka Ashfordi lossi külje all paikneva Congi külaga, kus olid vana kloostri varemed ning selle külge moodne kirik ehitatud. Varemete tagant läks tähistatud metsarada, mida mööda polnud meil kahjuks enam aega minna. Õhtuks olime kokkuleppinud külaskäigu kohaliku eestlase, Inna juurde.
16.
Hommikul oli kartus suur, et taas pole suurt midagi teha. Kartus osutus tõeks, aga kuidagi suutsime tööpäeva lõpuni välja venitada. Alustuseks saime eile valmis tehtud elutoa telekalaual (suur ning väga kole sektsioonkapp/-riiul) teravad servad pehmeks lihvida, aidata see algosadeks lahti võtta ning kumerdada neid servi, millele enne ligi ei pääsenud. Siis saime MDF-plaadi ja soome papi omavahel kokku liimida. Saime jälgida, kuidas Donal uuel köögil kappe, sahtleid, riiuleid jms kokku loeb. Saime köögikappide puitraamidesse käivaid MDF-plaatide servi pehmemaks lihvida.